Salvesti Seljanka

 Pärast kena reede õhtut Möku baaris on alati isu millegi maitsva ja toitva järele. Olin juba mitu päeva tagasi oma külmikusse varunud mõned purgisupid, millest veel paar isendit järel oli. Üks nendest oli ka Salvesti seljanka, mis täna külmikusse sirutatud käe haardesse jäi.
 Seljanka on juba natuke teise taseme supp - ta pole nn. traditsiooniline eesti supp. Tegemist on ida poolt sisse rännanud supiga, mis hakkas laialdasemalt levima Eestis pärast Teist Maailmasõda ja alguses olidki tema põhiliseks levikukohtateks erinevad sööklad ja restoranid, mis lisaks seljankale pakkusid ka teisi venepäraseid suppe nagu rassolnik ja borš.
 Niisiis - millime siis on üks õige seljanka? Erinevaid allikaid uurides tuli välja huvitav asjaolu - seljanka ongi oma loomult purgisupp. Nimelt seljanka supimassi on juba varasemast ajast peale hoiustatud purkides ja siis vajadusel on neist siis jälle supp valmis keedetud. Seljanka supp on paks ja peab sisaldama palju liha (nii veise- kui sealiha). Seljanka peab ohtralt sisaldama sibulat (üle poole supimassist võib olla sibul). Samuti peab seal olema mõõdukalt hapukurki ja purustatud tomatit. Täit seljanka retsepti ma siinkohal välja kirjutama ei hakka, kuna tõenäoliselt on palju pädevamaid kohti selleks olemas.

 Purki avades oli juba külmalt tunda päris meeldivat lõhna. Supi mass oli paks ja viskoosne. Panin kogu supi sisu potti ja kallasin peale purgitäie vett. See oli tegelikult viga, kuna seljanka peab olema paks ja tegelikult oleks paras sellele supile pool purki vett lisada.
 Keetsin seda suppi teistest natuke kauem - et tekiks veidi siduvam supileem ja tuleb tõdeda, et selle supi keetmisel tekkinud aroom oli lihtsalt vastupandamatu. Mul oli tunne nagu ma oleks öösel naise võtnud ja ta kööki suppi keetma kupatanud. Täpselt selline tunne oli, nagu keegi oleks köögis pool päeva midagi head vaaritanud.
Kui supp valmis, siis serveerisin ta omale välja. Kuna mul hapukoort saadaval kodus polnud, siis hammustasin kõrvale tavalist leiba ja sellega piirdusingi. Seljankat võib süüa nii koos kui ilma hapukooreta. Hapukoor on seljankaga üks "käsikäes" käiv lisand.

Nagu pildilt näha võib, siis supi sisu on mitmekesine, nagu ta seljanka puhul olema peab. Ka ei saanud maitse üle kurta. Täpselt paras soolasus. Hapukurgitükid olid ka parajalt hapud ja neid oli just mõnusas koguses. Ühest kausitäiest supist leidsin tervelt kolm oliivirõngast. Aga vist ei toihigi neid seal sees väga palju rohkem olla. Sibulat oli parajas koguses, liha oli võrreldes eelmiste proovitud suppidega lausa ohtralt. Supi lõhn oli mõnusalt tomatine - päris ketšupilurr ei paista see supp olevat. Isegi liiga vedelana oli see supp siiski päris mõnusalt "sisutihe".
 Lõppkokkuvõtteks ütleksin, et Salvesti seljanka on ka tulevikus minu toidulaua sagedaseks külaliseks. Kel puudub oskus ja viitsimine ise retsepti järgi seljankat teha (see pole eriti lihtne, kui tahta head tulemust saavutada), siis antud purgisupp on selleks tõeliselt hea alternatiiv. See purgisupp on selles suhtes eriline, et ta ongi ettenähtud oma loomult juba purkides hoiustamiseks. Seega ongi nagu õige värk juba, lihtsalt oma enda keldrist toomise asemel saab teda ka poest suhteliselt mõistliku hinnaga.

Annan sellele supile maksimaalse hinde ehk:
3 (ostan ja söön kindlasti veel).

Üldised parameetrid:
Kaal: 530 grammi;
Hind: 2.05 EUR (Selver);
Kalorsus: 492 kcal.

Head isu ja proovimist!